Väljakaevatud pinnas pole varsti enam jäätmed

Väljakaevatud pinnas pole varsti enam jäätmed

"Seal on tohutu potentsiaal, mida pole veel ära kasutatud." Austria Ehitusmaterjalide Taaskasutusassotsiatsiooni (BRV) tegevdirektor Tristan Tallafuss peab silmas väljakaevatud pinnast – materjali, mida toodetakse peaaegu igas ehitusprojektis ja mida on seni peamiselt jäätmetena käsitletud. Föderaalse jäätmekava arvud näitavad selgelt, kui palju võiks koguda: selle järgi tekib Austrias igal aastal umbes 70 miljonit tonni jäätmeid. Sellest 41 miljonit tonni – ligi 60 protsenti – on väljakaevatud pinnas. See tähendab, et väljakaevatud pinnas on Austrias ülekaalukalt suurim jäätmetekke. Tallafussi seisukohast võiks seda kasutada "suures mahus otse ehitusplatsidel, ilma et oleks vaja mingit töötlemist".

Varsti raiskamist enam ei ole

Subjunktiiv peaks nüüd kaduma. Keskkonnaministeeriumis on praegu väljatöötamisel määrus, mis määratleb õiguskindlalt ja otstarbekalt väljakaevatava pinnase nn jäätmed. Praeguse eelnõu järgi peaks atesteeritud ekspert saama materjaliga kohapeal tutvuda. Kui teatud kvaliteet on tõestatud, kaotab materjal oma liigituse jäätmeteks. See saab toote staatuse ja seda saab kasutada ilma täiendavate jäätmemäärusteta.

Praegune Bauzeitungi lugejate küsitlus näitab, kui oluline ja praktiliselt aktuaalne see teema on. Vastused räägivad enda eest: 73 protsenti peab kavandatavat regulatsiooni väga mõistlikuks, sest see pakub suurt potentsiaali taaskasutamiseks ja kulude vähendamiseks. Veel 15 protsenti näevad eeliseid vähemalt teatud tingimustel. Nad lihtsalt hindavad kriitiliselt – ootavad täiendavat bürokraatiat ja riske.

Siiani oli ehitusplatsil väljakaevatud pinnasega tegelemine sageli seotud suurte utiliseerimiskulude, pikkade transporditeede ja keeruka dokumentatsiooniga. See, et siin on tohutu efektiivsuse potentsiaal, selgub ka küsitletute väidetest. Nii ütleb üks osaleja: "See saab minna ainult lihtsamaks, paremaks ja odavamaks."

Seda hinnangut jagavad paljud osalejad, kuid kaugeltki mitte kõik. Võimalikku säästmispotentsiaali vaadates lähevad arvamused lahku: 23 protsenti peab seda väga suureks ja 39 protsenti mõõdukaks. Seevastu kaheksa peab seda madalaks ja 31 protsenti ei oota üldse kokkuhoidu. Need vastused näitavad, et tööstusharu on heterogeenne – mitte iga ettevõte ei teosta regulaarselt mullatöid ega oma vaheladustamise logistilisi võimalusi.

Peaaegu kõik vastajad (üle 92 protsendi) rõhutavad, et selged ja lihtsad jäätmete kõrvaldamise kriteeriumid on hädavajalikud. Asi on praktilisuses ja õiguskindluses – keegi ei taha tegutseda hallil alal ega lasta end pidurdada keeruliste nõuete tõttu. Igaüks 62 protsenti nõuab ka õiguskindlust, et vältida karistusi ning dokumenteerimis- ja aruandlusnõuete vähendamist. 58 protsenti hindab kiireid ja odavaid testimisprotseduure ning vähemalt 39 protsenti sooviks juurutamisel tuge. See näitab, et tööstus ei ole mitte ainult avatud kavandatavale regulatsioonile, vaid ka konstruktiivne – kuid tingimusel, et see on kavandatud otstarbekalt.

Mitmed vastajad viitavad konkreetsetele tegevusvõimalustele: koostöö prügilate ja töötlemisettevõtetega, oma laoruumid ning saastunud materjalide selge eraldamine saastamata materjalidest. Üha olulisemaks muutub ka teine ​​aspekt – kuvand. Üks kommentaar kõlab: "Näeme jätkusuutlikkuse kuvandis võimalust, sest kliendid pööravad üha rohkem tähelepanu ökoloogilisele ehitusele."